Triatlonihooaeg on minu jaoks ametlikult avatud Côte Basque triatloniga. Teine koht ja korralik pingutus. Enne kui räägin võistluse käigust, paar sõna võistluspaigast.
Lea ja tema ema hoolitsesid selle eest, et ma jõuaks võistlusele kohale ja mul oleks kõik vajalik olemas. Nemad on väga kogenud ja teadlikud kaasaelajad kuna on Stasiga alati võistlustel kaasas ja teavad, kuidas asjad käivad. Seega oli kell 8:30 auto ukse ees. Kaasas kohvi termoses, kerged snäkid ja muu vajalik. Asusime teele Baskimaa suunas. Kui olime Bordeaux´st 150km kaugusele jõudnud hakkasid maisi- ja teraviljapõllud asenduma künkadega, hiljem juba mägedega ja lõpuks juba paistsidki Püreneede tipud. Sellest hetkest kui Lea ema Virginie ei suutnud linnanimesid välja lugeda oli selge, et jõudsime Baskimaale.
Võistluskeskus asus väikese järve ääres Saint-Pée linnas. Hispaania piirini jäi vähem kui 30km. Pooled osavõtjad olid Hispaaniast ja umbes pooled Prantsusmaalt. Seega jooksurajal oli "venga, venga" ja "ale, ale" kuulda umbes võrdselt. Võistlus toimus juba kümnendat korda, seega õhkkond oli natuke pidulikum. Näiteks sprinti tegi kaasa Eneko Llanos koos vennaga. Kokku 3 stardi peale võis osavõtjaid olla ligi 800. Lisaks eelneval päeval toimusid laste võistlused. Olümpiadistantsi stardis oli ca. 400 inimest.
 | |||||
| Võistluskeskus |
Ujumine koosnes kahest 750 meetrisest ringist. Vee temperatuurist keegi ei rääkinud, aga kui kombega on vees külm olla, siis pidi ta 15 kraadi ringi jääma. Start anti veest. Olin esimeses reas, mõlemal pool piisavalt ruumi, keegi kukil ei istunud, seega kaklemine jäi ära. Mehed, kes teadsid et nad on kiired, olid ees, aeglasemad hoidsid tagasi. Esimesed 300 meetrit on mulle alati kõige raskemad. Lihtsalt ei suuda panna käsi piisavalt kiiresti tööle ja nii võitlen meestega ja naistega, kes lõpuks kaotavad mulle paari minutiga. Seekord sain üllatavalt kiiresti "head jalad" ja nii ma ujusin 3-5 positsioonil. Paljuski hea ujumise taga on uus kombe Mako Extreme. Proovisin Makot esimest korda veebruaris kui laenasid üheks ujumiseks Sassi kombet ja kohe oli tunda, et see on õige asi! Nii ma siis kulgesin jalgades lõpuni. Kiire vahetusala ja rattarajale sain neljandana.
Ratas (kahe vahetusalaga 1:00:54"):
Rada koosnes kahest 19,5 kilomeetrist ringi. Igal ringil ca. 300 tõusumeetrit (kaks pikemat ja palju lühikesi "seinu"). Viiendaks kilomeetriks jäime tulevase võitjaga kahekesi ette. Hoidsin hammastega kinni, et vahe suuremaks kui 10m ei käriseks. Tõusudel sain sellega hakkama, aga kui jõudsime tehnilisele laskumisele, pidasin tähtsamaks ratta peal püsimise ja lasin natuke suurema vahe sisse. Nii vahe enamasti laskumistel 1 minuti juurde kärises. Peale kukkumisi viimastel Ironmanidel olen muutunud natuke ettevaatlikumaks eriti laskumistel. Samas pole midagi häbeneda kuna võidumehel olid need kodused treeningrajad ja tõenäoliselt suudaks ta need kinnisilmi ka läbida. Õnn soosib tugevamaid, aga muidugi ka korraldajad olid huvitatud enda mehe võidust, nii oli liidri saateautoks Opeli mikrobuss, mis pakkus väga head tuulevarju isegi kui sõitis 20m eespool.
 |
| Jooksud olid laenatud Stasilt. Ketas oli ehk natuke vale valik sellise profiili puhul. |
Jooksuringe oli 3. See, et tuleb joosta ka kolmas ring, sain teada teise ringi lõpus. Pool ringi asfaldil, pool pargiteel. Prantslastele kohaselt, ei saanud jooks olla sile, seega oli sisse pandud 150 meetrine "sein", selle otsas tagasipööre ja lennates samast mäest alla. Valisin stardiks kõige kergemad ja kiiremad Saucony tossud, A5. Parim valik olümpiadistantsi ja ehk ka poolmaratoni jaoks.
Jooksu alustades olid jalad heas seisus ja nii kuni viimaste kilomeetriteni. Ei mingeid krampe ega valusid. Miks ma siis liidrit ei püüdnud? Esiteks oli mees piisavalt kiire ja teiseks on minu liikumiskiirus lihtsalt selline. Suudan joosta 3.20-3.30" tempos üpris pikalt, kiiremaks jooksmiseks vajaksin rohkem kiirustreeninguid. Kuna keskendun pikematele distantsidele, siis minu jaoks on oluline suuta hoida sellist tempot võimalikult kaua.
Nii ma siis kulgesin lõpuni teisel positsioonil, vahe liidriga oli pidevalt minuti ringis.
Lõpuks oli üks ilus päev heas seltskonnas Lea ja Virgini´ga. Auhinnaks suur karikas, natuke taskuraha ja hea emotsioon enne Lanzarote Ironmani.
Homme asun teele Lanzarote suunas.
 |
| TOP 3 |
Kirill
