Wednesday, March 11, 2015

Ironman South-Africa ja suured muutused.

Tere!

Peale pikka vaikust otsustasin võtta arvuti kätte ning kribada paar mõtet. Arvestades, et käimas on viimane kerge päev enne tähtsat koormustsüklit, tundub olemine esimest korda viie päeva jooksul värske ja mõtted paigas. Taevas Küprose kohal on pilves, kallab vihma ja seega tundub ideaalne aeg vahepeal toimunut kirjeldada. 
Tänasest on jäänud 2,5 nädalat hooaja esimese stardini Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tegemist on Aafrika meistrivõistlustega- seega suuremate Hawaii punktidega, rikkalikuma auhinnafondiga ja kindlasti on oodata ka tugevamat konkurentsi. Otsus teha just LAV-i Ironman tuli üpris kergelt. Valida oli Melbourne-i ja LAV-i vahel.  Jüriga koostöös arutledes tundus, et Austraalia rada ei ole mulle kõige sobivam, sest ratast sõidetakse kiirteel ning hästi ujuda on äärmiselt oluline selleks, et pääseda “punti”. Aafrikas on seevastu reeglina tuuline ja teekate krobeline ning  seega veerevus väga halb. Varem kirjeldatu pakub eelise tugevamatele ratturitele. Suur küsimärk on muidugi temperatuur. Aafrika sügis võib olla täis üllatusi. Kuumus ei ole mu parim sõber, samas pole ka ületamatu vaenlane. 

Kuidas sujus ettevalmistus? 
Mirador with Sass
Seni olen püsinud vigastusteta ja vajalikud tunnid said kogutud. Jooksurajal ja ujulas tunnen  end kiiremana kui olen kunagi varem olnud. Kõige suurem küsimärk on minu rattasõiduvõimekus. Hiljutine rattavahetus tähendas, et pean harjuma uue sõiduasendiga.  See kõik vajab harjumist ning nendel teemadel peatun hiljem.
Jaanuari lõpus lendasin 5ks nädalaks Lanzarotele „põhja laduma“.  Sassiga staadionil kimamine tõi mõned korrad  isegi veremaitse suhu. Sass on tänavu eriti tugev ja motiveeritud,  tundub, et tuleb tema aasta! Üldises plaanis oli tore ja nauditavad, 5. nädalaga kogunes üle 150 treeningtunni. 
Nüüd siis annan viimast lihvi  enda vormile Küprosel. See on täiesti uus koht minu jaoks ja seni on kõik  meeldinud. Ideaalsed tingimuseks triatleetidele, lisaks suurepärane kohalik toit. Kohalikele elanikele  tunduvad ka sportlased meelt mööda olevat, mis on mõnusaks boonuseks. Tehes ühel hommikul lõigujooksu ja olles parajasti lõpetamas viimast kiiret kilomeetrit, sõitis minu kõrvale mootorrattur ning  küsis, kas mul on ikka kõik OK.  Mõtlesin ise, et ehk arvas, et ajan kedagi taga või põgenen kellegi eest ( seda võib siin tõesti juhtuda).  Vasakpoolne liiklus oli üllatuseks. Sellega puutusin kokku juba lennujaamas taksosse istudes- tuli ju valida koht otse rooli taga. Samas arvestades, et minu tänavused 2 Ironmani on LAV-is ja UK-s, siis tuleb see ainult kasuks. 
Muidugi huvitavad kõiki ju ka numbrid. Kahjuks ratta vatte ma teiega jagada ei saa sel lihtsal põhjusel, et seda seadet  mul siiani pole.  Jooksus on asi lihtsam.  Viimase koormustsükli lõpus tehtud jooksutreeningud annavad lootust, et jalga on “vedru” tekkimas. Reedel suutsin päeva kolmanda treeninguna joosta 20km krossi keskmises tempos 3:50 min/km, keskmisel pulsil 133 lööki. Järgmise päeva õhtul, teise treeninguna,  jooksin 3 korda sellist seeriat: 3km tempos 4:20 min/km 2km tempos 3:30 min/km ja 1km tempos 3:10 min/km. Jooksud tehtud, jalad terved. Suur osa selles on minu uutel Sauqony jalavarjudel!  

Photo by Jaanus Ree

Aga kahjuks pole kõik nii ilus ja muretu. 
Eelmise aasta alguses tuli suure uudisena  minu liitumine Belgia klubiga. Jutt oli ilus, plaanid võimsad ja toetajad uhked. Esimesed kuud olidki lootustandvad: testid Bakala akadeemias, meeskonna laager Benidormis, heal tasemel treening- ja võistlusvarustus. Kõige selle eest olen Club Shifting Gears’ile väga tänulik. Väikese riigi sportlasena on toetajate leidmine keeruline. Kui pakutakse võimalust, ei saa seda kasutamata jätta. Pealegi püsis lootus, et peale esimest sisseelamisaastat lähevad järgnevad sujuvamalt, lubati ju kolme aastast lepingut. 
Pikalt detailidesse laskumata, kirjeldan olukorda kus ennast leidsin 5 nädalat enne hooaja avastarti.  Ei ole ei treening- ega võistlusratast, sisuliselt kogu varustus, mis pidi tulema meeskonnalt on tulemata, lennupiletid Lõuna-Aafrikasse ostmata, meeskonna manager on kadunud ja ei vasta ei mailidele ega kõnedele jättes kogu meeskonna poisid omapead. Võtsin vastu otsuse lahkuda meeskonnast ja jätkata iseseisvalt. 
Soetasin vajaliku varustuse säästudest. Võtan seda investeeringuna endasse ja seega pole mõtet stressata kui konto jääb natuke tühjemaks.  Seda eriti siis kui kuuled kõrvalt Küprosel treenivate Ukraina triatleetide muresid. Poisid ei saa koju minna sest seal käib sõda. Seega minu mured tunduvad siin kohatud. 

Photo by Jaanus Ree

Tõsi ta on, et sõpru tunned hädas. 
Nii tuli mulle abiks Eesti Triatloniliit, kelle abiga said kaetud LAV-i reisikulud. Treener Jüri on pidanud taluma kõiki mu veidrusi ja meelemuutusi jäädes samas rahulikuks ja toetavaks. 
Kindlat tuge saan Eesti Kaitsejõududelt, mis on profispordis hindamatu.
Uus toetaja, kellega koostööd alustasin tänavusest hooajast on Red Bull. Kuuluda sellesse seltskonda on suur tunnustus ja see koostöö avab kindlasti võimalusi jõuda järgmisele tasemele. 
Saucony varustab mind kõige paremate jalanõudega, mida turul saada. 
Tänu AT spordi toetusele saan tänavu sõita Mavicu suurepäraste jooksudega. 
CEP hoolitseb minu jalgade tervise ja kiire taastumise eest. 
Suur tänu Erki Kukele, kes andis mulle Lanzarote laagriks kasutada oma ülivinget Specialized Venge „vokki“. Iga sõit selle rattal oli üha nauditavam ja kiirem. 
Tulemas on veel paar väga huvitavat partnerit kellest kirjutan hiljem. 
Seni keskendun võistlusele ja luban hoida teid tihedamalt kursis oma tegemistega. 

Järgmine postitus tuleb juba “tehnikahuvilistele”. Räägin enda võistlusvarustusest.