Sunday, April 5, 2015

Kõrged ootused ja reaalsus Lõuna-Aafrika Ironmanil


Tänaseks on möödas täpselt nädal hooaja avastardist Lõuna-Aafrika Ironmani'l. Tulemuseks 15s koht, kaotus võitjale ligi 43 minutit, sümboolne arv Hawaii punkte, suur pettumus. Nädalaga on peast läbi käinud mitmeid mõtteid ja ideid, mis läks valesti ja kuidas selline kaotus kogunes. Õigustusi väga pole. Treeningud kulgesid väga hästi, tervis pidas vastu, puhkus oli piisav. Paistab, et lihtsalt ei olnud minu päev, sest pidevalt tundsin ennast kuskil 85% peal olevat. Et mitte liiga oma mõtetega rändama minna võtan päeva kokku alade lõikes. 





Hommik ja ujumine: PRO meeste start oli kell 6:30. Ärkasin 3:45. Värskena! Uinusin juba enne kella üheksat. Tegin enne hommikusööki 10’ jooksu, võimlemisharjutused, venitused, kõik selleks, et keha äratada ja ainevahetus tööle saada. Kell 4:20 sõin hommikust siis voodisse 10ks minutiks pikutama ja starti! Ujumine oli vettejooksuga. Võtsin ennast Bart Aernautsi kõrvale eeldades, et olen suuteline temaga ujuma. Kohe kui stardipauk käis ja umbes 30m oli vees joostud, viskas üks laine mind nii taha, et sellest hetkest ei olnud minu ees enam jalgu ja nii lainetes üksi ulpides kühveldasin kogu distantsi. Kui 2km juures lendas minust mööda 3min hiljem startinud Jodie Swollow, tundsin ennast planktonina India Ookeanis. 





Ratas: 

veest väljudes teadsin, et olen kaugel. Ratta juurde jõudes oli PRO meeste vahetusalas mõned üksikud kurvad rattad veel seismas. Katsusin kiiresti ujumise unustada ja valmistuda rattal tagaajamiseks. Algus polnud paha, alustasin kolmanda naisena ja juba 25km juures olin naiste liider! 40nda kilomeetri juures sõitsin läbi löökaugust, sadula juures käis raks ja sadulanina keeras ennast u. 1-2 cm maa poole. Üritasin seda paika saada, aga ohutult seda teha oli võimatu ning seega tuli lihtsalt kohaneda uue sõiduasendiga. Head see minu sõidule ei teinud. Positiivse poole pealt võiks välja tuua õnnestunud toitumise. Tarbisin jooke kus oli lisatud maltodextriini, seega sain igast pudelist 300 kalorit energiat ja geele kulus vähem. Lisaks 2 pudelit Red Bulli lahjendatud veega. Tunnen, et see aitab mul hoida pea selgena ja annab lisaenergiat rasketest hetkedest ülesaamisel.



Alla libisenud sadul. 
Seda võib ka juhtuda :)
Teekatte on väga krobeline. Eestis sellist naljalt enam ei leia. 


Jooks:
rattalt maha tulles oleks nagu keegi mul kurikaga jalad alt löönud. Esimene samm maha ja olin lähedal tagumikule kukkumisele. Viimased 130km viltuse sadulaga sõitmine andis ilmselt tunda ka jalgades. Jooksu alustades teadsin, et olen kuskil kaugel, nii oligi, 20 pluss kohal. “Mis seal ikka, vaatame kuidas poisid välja näevad” mõtlesin endamisi kui jooksin esimese pöördepunkti poole. Poisid nägid head välja, mis mulle rõõmu ei teinud. Siis hakkas peas dilemma, kas joosta ennast meditsiini telki saades heal juhul koha 10ne piirimail või tulla maha ja hakata valmistuma Lanzarote Ironmaniks. Viimane asi mis ma sellel päeval oleksin tahtnud, oli katkestamine ja jalad olid rattaseiklustest nii kanged, et nad poleks mul võimaldanud ennast rebestada. Seega valisin vahepealse variandi ja nii keskmises tempos kulgedes korjasin tasapisi mehi kokku. Enne viimast kümmet kilomeetrit nägin, et ees pole kedagi püüda ja tagant pole tulemas kedagi peale. Seega nautisin kuuma ja päikesepaistelist ilma, sõin toitlustuspunktides kartuleid ja jõin Red Bulli peale.





Kokkuvõte: 

massaažitelgis sain aru, et päris jalutuskäik see ei olnud. Reienelipead olid krampides ja õlgu ei suutnud liigutada, kõik sellest, et alla suunatud sadulaga sõites pidin ennast pidevalt käte ja reitega õiges kohas hoidma. Sellest ka järeldus: läbiproovimata varustusega ei võistelda! Asjaolude kokkulangemisel oli mul ainult 4 nädalat aega sõita oma uue rattaga, mis kindlasti polnud piisav. 




Lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes kaasa elasid ja ärkasid pühapäeval kell 5.30, et jälgida võistlust. Suur tänu minu sõpradele Rainerile ja Liinale, kes tulid mulle Eestist kaasa elama. Suuresti tänu neile oli mul tahtmine seda võistlust lõpetada. Suur tänu Jürile, kes on alati mulle suureks toeks ja annab alati endast kõik, et mul läheks hästi. Kahjuks sel korral ei suutnud ma seda näidata. Suurepärane Red Bulli pere hoolitses minu heaolu eest võistluste ajal ja Red Bull aitas minu kõikuval kehal ka see võistlus lõpetada. Eesti Kaitsejõud annavad mulle kindlust, et auhinnarahata koju jõudes, on mul mille eest süüa ja üüri maksta. AT sport toetas mind kõige kiiremate Mavicu jooksudega. Sauqony Fastwitch tossud ja CEP sokid aitasid mind villideta finishisse. 
Suur kummardus Teile kõigile ja nüüd saab ju minna ainult paremaks!


Nagu varem lubatud. See on varustus, mida kasutasin tänavu South Africa Ironman'il.


Raam: Scott Plasma Premium (2013), suurus L

Jooksud: Mavic CXR 80 (ees), Mavic Comete (taga)
Rool: Profile Design Aeria T2
Vänt: Shimano Dura-Ace 9000, 175mm, 53/39
Komponendid: Shimano Ultegra 6870 Di2
Kasett: Shimano Ultegra 11-23
Sadul: PROLOGO Zero - II TTR 
Pedaalid: Shimano Ultegra 6800

Kiiver: Specializes S-Works TT

Kingad: Specialized S-Works


Võistlusvorm:


Ujumiskombe: ZeroD

Ujumisprillid: Zoggs
Võistlusvorm: Skinfit Streamliner
Tossud: Sauqony Fastwich 4
Sokid: Cep


No comments:

Post a Comment