Kõrged ootused ja reaalsus Lõuna-Aafrika Ironmanil

Tänaseks on möödas täpselt nädal hooaja avastardist Lõuna-Aafrika Ironmani'l. Tulemuseks 15s koht, kaotus võitjale ligi 43 minutit, sümboolne arv Hawaii punkte, suur pettumus. Nädalaga on peast läbi käinud mitmeid mõtteid ja ideid, mis läks valesti ja kuidas selline kaotus kogunes. Õigustusi väga pole. Treeningud kulgesid väga hästi, tervis pidas vastu, puhkus oli piisav. Paistab, et lihtsalt ei olnud minu päev, sest pidevalt tundsin ennast kuskil 85% peal olevat. Et mitte liiga oma mõtetega rändama minna võtan päeva kokku alade lõikes. 

Hommik ja ujumine: PRO meeste start oli kell 6:30. Ärkasin 3:45. Värskena! Uinusin juba enne kella üheksat. Tegin enne hommikusööki 10’ jooksu, võimlemisharjutused, venitused, kõik selleks, et keha äratada ja ainevahetus tööle saada. Kell 4:20 sõin hommikust siis voodisse 10ks minutiks pikutama ja starti! Ujumine oli vettejooksuga. Võtsin ennast Bart Aernautsi kõrvale eeldades, et olen suuteline temaga ujuma. Kohe kui stardipauk käis ja umbes 30m oli vees joostud, viskas üks laine mind nii taha, et sellest hetkest ei olnud minu ees enam jalgu ja nii lainetes üksi ulpides kühveldasin kogu distantsi. Kui 2km juures lendas minust mööda 3min hiljem startinud Jodie Swollow, tundsin ennast planktonina India Ookeanis. 

Ratas: 
veest väljudes teadsin, et olen kaugel. Ratta juurde jõudes oli PRO meeste vahetusalas mõned üksikud kurvad rattad veel seismas. Katsusin kiiresti ujumise unustada ja valmistuda rattal tagaajamiseks. Algus polnud paha, alustasin kolmanda naisena ja juba 25km juures olin naiste liider! 40nda kilomeetri juures sõitsin läbi löökaugust, sadula juures käis raks ja sadulanina keeras ennast u. 1-2 cm maa poole. Üritasin seda paika saada, aga ohutult seda teha oli võimatu ning seega tuli lihtsalt kohaneda uue sõiduasendiga. Head see minu sõidule ei teinud. Positiivse poole pealt võiks välja tuua õnnestunud toitumise. Tarbisin jooke kus oli lisatud maltodextriini, seega sain igast pudelist 300 kalorit energiat ja geele kulus vähem. Lisaks 2 pudelit Red Bulli lahjendatud veega. Tunnen, et see aitab mul hoida pea selgena ja annab lisaenergiat rasketest hetkedest ülesaamisel.

Alla libisenud sadul. 

Seda võib ka juhtuda :)

Teekatte on väga krobeline. Eestis sellist naljalt enam ei leia. 

Jooks:
rattalt maha tulles oleks nagu keegi mul kurikaga jalad alt löönud. Esimene samm maha ja olin lähedal tagumikule kukkumisele. Viimased 130km viltuse sadulaga sõitmine andis ilmselt tunda ka jalgades. Jooksu alustades teadsin, et olen kuskil kaugel, nii oligi, 20 pluss kohal. “Mis seal ikka, vaatame kuidas poisid välja näevad” mõtlesin endamisi kui jooksin esimese pöördepunkti poole. Poisid nägid head välja, mis mulle rõõmu ei teinud. Siis hakkas peas dilemma, kas joosta ennast meditsiini telki saades heal juhul koha 10ne piirimail või tulla maha ja hakata valmistuma Lanzarote Ironmaniks. Viimane asi mis ma sellel päeval oleksin tahtnud, oli katkestamine ja jalad olid rattaseiklustest nii kanged, et nad poleks mul võimaldanud ennast rebestada. Seega valisin vahepealse variandi ja nii keskmises tempos kulgedes korjasin tasapisi mehi kokku. Enne viimast kümmet kilomeetrit nägin, et ees pole kedagi püüda ja tagant pole tulemas kedagi peale. Seega nautisin kuuma ja päikesepaistelist ilma, sõin toitlustuspunktides kartuleid ja jõin Red Bulli peale.

Kokkuvõte: 
massaažitelgis sain aru, et päris jalutuskäik see ei olnud. Reienelipead olid krampides ja õlgu ei suutnud liigutada, kõik sellest, et alla suunatud sadulaga sõites pidin ennast pidevalt käte ja reitega õiges kohas hoidma. Sellest ka järeldus: läbiproovimata varustusega ei võistelda! Asjaolude kokkulangemisel oli mul ainult 4 nädalat aega sõita oma uue rattaga, mis kindlasti polnud piisav. 

Lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes kaasa elasid ja ärkasid pühapäeval kell 5.30, et jälgida võistlust. Suur tänu minu sõpradele Rainerile ja Liinale, kes tulid mulle Eestist kaasa elama. Suuresti tänu neile oli mul tahtmine seda võistlust lõpetada. Suur tänu Jürile, kes on alati mulle suureks toeks ja annab alati endast kõik, et mul läheks hästi. Kahjuks sel korral ei suutnud ma seda näidata. Suurepärane Red Bulli pere hoolitses minu heaolu eest võistluste ajal ja Red Bull aitas minu kõikuval kehal ka see võistlus lõpetada. Eesti Kaitsejõud annavad mulle kindlust, et auhinnarahata koju jõudes, on mul mille eest süüa ja üüri maksta. AT sport toetas mind kõige kiiremate Mavicu jooksudega. Sauqony Fastwitch tossud ja CEP sokid aitasid mind villideta finishisse. 
Suur kummardus Teile kõigile ja nüüd saab ju minna ainult paremaks!

Nagu varem lubatud. See on varustus, mida kasutasin tänavu South Africa Ironman'il.

Raam: Scott Plasma Premium (2013), suurus L
Jooksud: Mavic CXR 80 (ees), Mavic Comete (taga)
Rool: Profile Design Aeria T2
Vänt: Shimano Dura-Ace 9000, 175mm, 53/39
Komponendid: Shimano Ultegra 6870 Di2
Kasett: Shimano Ultegra 11-23
Sadul: PROLOGO Zero - II TTR 
Pedaalid: Shimano Ultegra 6800

Kiiver: Specializes S-Works TT
Kingad: Specialized S-Works

Võistlusvorm:

Ujumiskombe: ZeroD
Ujumisprillid: Zoggs
Võistlusvorm: Skinfit Streamliner
Tossud: Sauqony Fastwich 4
Sokid: Cep

Ironman South-Africa ja suured muutused.

Tere!

Peale pikka vaikust otsustasin võtta arvuti kätte ning kribada paar mõtet. Arvestades, et käimas on viimane kerge päev enne tähtsat koormustsüklit, tundub olemine esimest korda viie päeva jooksul värske ja mõtted paigas. Taevas Küprose kohal on pilves, kallab vihma ja seega tundub ideaalne aeg vahepeal toimunut kirjeldada. 

Tänasest on jäänud 2,5 nädalat hooaja esimese stardini Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tegemist on Aafrika meistrivõistlustega- seega suuremate Hawaii punktidega, rikkalikuma auhinnafondiga ja kindlasti on oodata ka tugevamat konkurentsi. Otsus teha just LAV-i Ironman tuli üpris kergelt. Valida oli Melbourne-i ja LAV-i vahel.  Jüriga koostöös arutledes tundus, et Austraalia rada ei ole mulle kõige sobivam, sest ratast sõidetakse kiirteel ning hästi ujuda on äärmiselt oluline selleks, et pääseda “punti”. Aafrikas on seevastu reeglina tuuline ja teekate krobeline ning  seega veerevus väga halb. Varem kirjeldatu pakub eelise tugevamatele ratturitele. Suur küsimärk on muidugi temperatuur. Aafrika sügis võib olla täis üllatusi. Kuumus ei ole mu parim sõber, samas pole ka ületamatu vaenlane. 

Kuidas sujus ettevalmistus? 

Mirador with Sass

Seni olen püsinud vigastusteta ja vajalikud tunnid said kogutud. Jooksurajal ja ujulas tunnen  end kiiremana kui olen kunagi varem olnud. Kõige suurem küsimärk on minu rattasõiduvõimekus. Hiljutine rattavahetus tähendas, et pean harjuma uue sõiduasendiga.  See kõik vajab harjumist ning nendel teemadel peatun hiljem.

Jaanuari lõpus lendasin 5ks nädalaks Lanzarotele „põhja laduma“.  Sassiga staadionil kimamine tõi mõned korrad  isegi veremaitse suhu. Sass on tänavu eriti tugev ja motiveeritud,  tundub, et tuleb tema aasta! Üldises plaanis oli tore ja nauditavad, 5. nädalaga kogunes üle 150 treeningtunni. 

Nüüd siis annan viimast lihvi  enda vormile Küprosel. See on täiesti uus koht minu jaoks ja seni on kõik  meeldinud. Ideaalsed tingimuseks triatleetidele, lisaks suurepärane kohalik toit. Kohalikele elanikele  tunduvad ka sportlased meelt mööda olevat, mis on mõnusaks boonuseks. Tehes ühel hommikul lõigujooksu ja olles parajasti lõpetamas viimast kiiret kilomeetrit, sõitis minu kõrvale mootorrattur ning  küsis, kas mul on ikka kõik OK.  Mõtlesin ise, et ehk arvas, et ajan kedagi taga või põgenen kellegi eest ( seda võib siin tõesti juhtuda).  Vasakpoolne liiklus oli üllatuseks. Sellega puutusin kokku juba lennujaamas taksosse istudes- tuli ju valida koht otse rooli taga. Samas arvestades, et minu tänavused 2 Ironmani on LAV-is ja UK-s, siis tuleb see ainult kasuks. 

Muidugi huvitavad kõiki ju ka numbrid. Kahjuks ratta vatte ma teiega jagada ei saa sel lihtsal põhjusel, et seda seadet  mul siiani pole.  Jooksus on asi lihtsam.  Viimase koormustsükli lõpus tehtud jooksutreeningud annavad lootust, et jalga on “vedru” tekkimas. Reedel suutsin päeva kolmanda treeninguna joosta 20km krossi keskmises tempos 3:50 min/km, keskmisel pulsil 133 lööki. Järgmise päeva õhtul, teise treeninguna,  jooksin 3 korda sellist seeriat: 3km tempos 4:20 min/km 2km tempos 3:30 min/km ja 1km tempos 3:10 min/km. Jooksud tehtud, jalad terved. Suur osa selles on minu uutel Sauqony jalavarjudel!  

Photo by Jaanus Ree

Aga kahjuks pole kõik nii ilus ja muretu. 

Eelmise aasta alguses tuli suure uudisena  minu liitumine Belgia klubiga. Jutt oli ilus, plaanid võimsad ja toetajad uhked. Esimesed kuud olidki lootustandvad: testid Bakala akadeemias, meeskonna laager Benidormis, heal tasemel treening- ja võistlusvarustus. Kõige selle eest olen Club Shifting Gears’ile väga tänulik. Väikese riigi sportlasena on toetajate leidmine keeruline. Kui pakutakse võimalust, ei saa seda kasutamata jätta. Pealegi püsis lootus, et peale esimest sisseelamisaastat lähevad järgnevad sujuvamalt, lubati ju kolme aastast lepingut. 

Pikalt detailidesse laskumata, kirjeldan olukorda kus ennast leidsin 5 nädalat enne hooaja avastarti.  Ei ole ei treening- ega võistlusratast, sisuliselt kogu varustus, mis pidi tulema meeskonnalt on tulemata, lennupiletid Lõuna-Aafrikasse ostmata, meeskonna manager on kadunud ja ei vasta ei mailidele ega kõnedele jättes kogu meeskonna poisid omapead. Võtsin vastu otsuse lahkuda meeskonnast ja jätkata iseseisvalt. 

Soetasin vajaliku varustuse säästudest. Võtan seda investeeringuna endasse ja seega pole mõtet stressata kui konto jääb natuke tühjemaks.  Seda eriti siis kui kuuled kõrvalt Küprosel treenivate Ukraina triatleetide muresid. Poisid ei saa koju minna sest seal käib sõda. Seega minu mured tunduvad siin kohatud. 

Photo by Jaanus Ree

Tõsi ta on, et sõpru tunned hädas. 

Nii tuli mulle abiks Eesti Triatloniliit, kelle abiga said kaetud LAV-i reisikulud. Treener Jüri on pidanud taluma kõiki mu veidrusi ja meelemuutusi jäädes samas rahulikuks ja toetavaks. 

Kindlat tuge saan Eesti Kaitsejõududelt, mis on profispordis hindamatu.

Uus toetaja, kellega koostööd alustasin tänavusest hooajast on Red Bull. Kuuluda sellesse seltskonda on suur tunnustus ja see koostöö avab kindlasti võimalusi jõuda järgmisele tasemele. 

Saucony varustab mind kõige paremate jalanõudega, mida turul saada. 

Tänu AT spordi toetusele saan tänavu sõita Mavicu suurepäraste jooksudega. 

CEP hoolitseb minu jalgade tervise ja kiire taastumise eest. 

Suur tänu Erki Kukele, kes andis mulle Lanzarote laagriks kasutada oma ülivinget Specialized Venge „vokki“. Iga sõit selle rattal oli üha nauditavam ja kiirem. 

Tulemas on veel paar väga huvitavat partnerit kellest kirjutan hiljem. 

Seni keskendun võistlusele ja luban hoida teid tihedamalt kursis oma tegemistega. 

Järgmine postitus tuleb juba “tehnikahuvilistele”. Räägin enda võistlusvarustusest.

Florida IM vol.3 ja Lake Tahoe IM

Tere,

esimese asjana tahan tänada oma pere, sõpru ja toetajaid kelle abi ja toetusega suutsin edukalt läbida 2013 aasta hooaja. Tänan, et uskusite minusse!

Olen juba teist nädalat puhkusel ja hakkan "leboga" harjuma. Esimene nädal tahtsin harjumusest ratta selga ronida ja jooksususse jalga ajada. Hetkel naudin täiega kerget liigutamist. Jooksma minnes, ei pane isegi kella käe peale.
Oli hea spordiaasta! 3 Ironmani tehtud. Ühelgi ei kukkunud, seega ka tulemused üpris head. Lazarotel kolmas koht, Lake Tahoe neljas ja Florida Ironmanil isikliku rekordiga 8:09:02 kuues koht. Lisaks EMV esimene eliidis ja veel nipet-näpet.
November-detsember on periood kui sõlmitakse sponsorlepinguid järgmiseks aastaks. Mulle on tehtud mõned väga huvitavad pakkumised. Praeguseks pole veel otsust langetanud. Ühe võimalusena on liitumine  profimeeskonnaga. Teine võimaus on otsida siit-sealt ja vaadata, mis kokku tuleb. Detsembri keskel lendan Austriasse testimisele. Kui olen edukas, järgmiseks hooajaks olen ühe legendaarse meeskonna liige. Pöidlad pihku ja oodake häid uudiseid!


Nüüd siis Florida ja Lake Tahoe IM juurde. Pikka juttu üldjuhul ei viitsita lugeda, aga pilte meeldib kõikidele vaadata. Seega pildiblogi kommentaaridega ;)

Florida IM

Neljapäevane pressikas kahekordse maailmameistri osalusel. Väga lahe õhkkond, vaimukad küsimused ja loodetavasti ka vaimukad vastused minu pool. Pressikat kogunes vaatama ligi 200 inimest!

Stardis oli 70 PRO meest! Päris pikk rivi hõbedaid mütse :) Seadsin ennas Andrew kõrvale lootuses saada head jalad. Aga juba esimene suur laine kustutas need lootused. Ujumine alla igasuguse arvestuse.

 Nii see käiski!

Tulin veest välja kuskil "india pundis" ja rattale saades hakkasin kohe kohti parandama, samas sõites varuga. Hoidsin ennast pundis mitte kaugemal kolmandast positsioonist. Siis on kergem hoida 10m ees sõitjaga ja kummipaela efekt on väiksem.

 

30 miili juures sõitsin kolmandal positsioonil ja otsustasin teha esimese katse lahti rebida. 10´pea maas sõitmist lõppes sellega, et peaaegu püüdsime kinni esimese pundi ja minu selja taha olid koha sisse võtnud üks favoriite Michael Göhner ja tulevane võitja Del Coral.

53/11 ;)

2,5 nädalat enne võistlust õnnestus hooletusest külg maha panna. Pilk läks teelt ära kella peale ja ette sattus korralik palk. Treeningutesse tuli teha korrektuure. Kõige rohkem kannatas ujumine. 5 päeva olin veest eemal, tõmbasin küll kumme, aga veetunnetust tagasi ei saanud. Sellest ka lahja ujumine Floridas.

Jooksule sain juba teisena. Rattas viimased 25km vedasin tervet punti ja õnnestus isegi sisse sõita jälitajatega ligi 20sek vahe. Jooksin GPSi järgi esimesed kilomeetrid tempos 3:50". Esimesed mehed lendasid mööda ja kadusid! Victor del Corali esimesed kilomeetrid olid tempos 3 Hoidsin pea külmana ja kaasa ei läinud. Eesmärk oli 2:50´ ja seda oleks ka suutnud kui mitte 3 WC peatust.

 

Nüüd juba läks raskeks! Aga tempot hoidsin jätkuvalt 4 min/km ja maratoni teises pooles hakkas vahe ees jooksvate meestega vähenema, kahjuks liiga aeglaselt...

Motivatsioonilaks vol. 1

Mingil hetkel lülitub sisse keha enesekaitse refleks. Sellisel hetkel tuleb pea välja lülitada ja mitte alluda soovile teha mõned sammud kõndides!

Motivatsioonilaks vol. 2

 Lake Tahoe IM

Eelneva päeva vihm/lumi tegi ümberkaudsed mäed ilusti valgeks. Vaade oli muidugi suurepärane ja nauditav kui poleks pidanud vette ronima. Õnneks oli vesi soe, 15-16 kraadi juures. Ujumist isegi väga ei mäleta, ei tea kas külmast?

Ööga külmus rannaliiv ära ja paljajalu jooksmine oli äärmiselt valulik. Otsustasin T1s panna selga kõik kuivad riided. Tagant järgi ei oska selle otsuse õigust kommenteerida. Ühelt poolt ei külmunud ära, teisalt kaotasin seal nii palju aega, et kiirema tegutsemise juures oleksin võimeline võidule konkureerima!  23F = -5C  ;)  kell 7 hommikul.

Kuna vesi oli tunduvalt soojem kui õhk, tekkis vee kohale udu, mis navigeerimist kergemaks ei teinud. Poide vahe oli 200m, reaalselt nägi seda 100m pealt. Nii et tuli kasutada "enam-vähem sinna" ujumise taktikat.

Tõesti, oleks võinud ka hullemini minna :)

Sõitsin välja päeva kolmanda aja. Raja raskust näitab see, et ainult 3 meest said aja alla 5h. Esimesel tunnil oli toitumisega probleeme. Nimelt sõrmed olid nii külmunud, et ei suutnud teha vöökoti lukku lahti ja sealt geel rabada. Joogipudelid olid külmunud ja batoon on muutunud telliskiviks.

Päeva peale läks juba soojemaks, aga mitte soojaks! Rattaga tõusin viiendaks. Kohe jooksu esimestest kilomeetritest oli raske. Heal päeval on vähemalt esimesed 10km maratonist OK olla. Lake Tahoes oli kohe esimesest kilomeetrist kannatamine. Meditsiini telgis selgus ka tõenäoline põhjus. Olin 5kg alla normaalkaalu ja vererõhk 60/90nele.

Tublid poisid! Väike meene, taskuraha ja Hawaii IM jaoks vajalikud punktid.

Los Alamos, New Mexico.

Tere,

Esiteks tahan tänada teid sünnipäevaõnnitluste eest. Mul oli äärmiselt hea meel lugeda kõiki kirju ja postitusi!
Oli üks mõnus rahulik sünnipäev USAs.

Olen saanud juba mitu noomitust, et minu blogis pole ilmunud midagi uut. Põhjus ei peitu selles, et poleks juhtunud midagi, millest kirjutada. On juhtunud ja väga palju huvitavat. Näiteks tulin viiendal katsel Eesti meistriks olümpiadistantsil ja käisin soomlaste juures võistlemas. Soomega ka minu suvised välisvõistlused piirdusid. Nüüd on juba algamas üheteistkümnes päev keskmäestikus Los Alamoses (New Mexico). Ilmaga mul vedas ainult esimesel nädalal kui oli tavapäratult kuum. Nüüd on tavapäratult vihmane. Lähedal asuv Boulder on üleujutatud ja sellise vihma jätkudes on meil ka vist eriolukorda varsti oodata :)

Los Alamos

 Kirjutan siin siis oma traditsioonilisest reisipäevikust. Mis linn see Los Alamos siis on ja miks ma siia treenima tulin? Alustaks küsimuse teisest poolest. Kuna valmistun Lake Tahoe Ironmaniks, mis toimub 1900m kõrgusel, siis mõistlik oli eelnevalt viibida mõned nädalat hõredas õhus, et keha kohaneks antud tingimustega. Tänu oma sõbrale ja maailmatasemel triatleedi Viktor Zemtsevile siia ma välja jõudsingi. Sain ka laheda kodumajutuse suure spordisõbra ja füsioterapeudi Mike´i juurde. Elan 2250m kõrgusel, treenin 1700m ja 2700m vahel. Nii et tegemist päris tõsiste kõrgustega. Pärast esimest kahte päeva oli kerge paanikaseisund. Kannatasin õhupuuduse käes ja nagu selllest veel vähe ei oleks, ei leia siin tasast maad kuskil peale staadioni. Aga iga päevaga seis aina paraneb! Samas kui vaja lükata "kõrgem käik" sisse, siis keha kohe tuletab meelde, mis kõrgusel asud.

 Kodumajutusega on vedanud. Elan omaette toas, magama kella 22-23 vahel ja silmad teen lahti 6-7 vahel. Omanikul on 2 ärahellitatud koera, üks on suur ja must ning teine väike ja hele. Jääb mulje, et nende päevaülesanne on midagi varastada ja ära süüa. Nii ma üks päev leidsingi nad oma voodi all olevast kotist, milles oli kaks 300grammist Kalevi shoksi ja läinud need olidki. Neil ei hakanud isegi paha (mida ma sisimas väga soovisin) ja pistsid veel õhtusöögigi nahka. Nüüd on mul uks alati lukus ja asjad peidetud, sest sokid ja aluspesu maitsevad neile samuti! 

Kahjuks ei ole kõik nii ilus ja roosiline. Nimelt viimasel kolmel nädalal veel Eestis treenides läksid mahud ja intensiivsused päris tõsiseks. Viimasel nädalal sain vigastada. Tekkis ülepinge põlves ja USAsse lendasin põlvega, mis trenni väga teha ei lubanud. Aga milleski ikka veab ja nii ma siis sattusin elama füsio juurde. Massaaz, nõelravi, jää, jooga ja nii see põlv vaikselt paraneb. Kuna võistluseni on vähe aega ja otseselt pole põlves midagi katki, siis on kasutusel ka nö "tuimaks treenimise tehnika". Start on alles 22.09 ja selleks ajaks olen võimalikult heas seisus. 

Nõelad "trigerpoint´ides"

Treeningtingimustest. 2km kaugusel on ujula, 2 korda nädalas on basseinis 50m ja ülejäänud aja 25 jardi. Seega põhitreeningud saab teha pikas vees. Ujula pääse maksab 31 USD kümne korra eest. Peab tunnistama, et kallemaid spordibaaside pääsmeid kui Eestis pole ma kuskil veel kohanud. Linnas on 3 staadionit, lähim on 300m kaugusel. Sisuliselt lõpmatud metsarajad, kus on võimalik kohata ka karusid (pidavat sõbralikud olema) ja väga heas korras teed ning muidugi tasemel liikluskultuur. Tegemist on ühe soodsama treeningkohaga keskmäestikus. Kinnisvara hinnad on USA mõistes keskmised. Tallinna hindadega võrreldes lausa soodsad. Kütus maksab 0,7 EUR. New Mexico on sisuliselt kõrb, samas Los Alamos tänu oma kõrgusele on väga ilusa loodusega, mida kahjuks on metsatulekahjud tugevalt räsinud. Talved on jahedad ja lumised. Kuidagi kodune tunne tekib, kui näed inimestel kodus seismas mitut paari murdmaasuuski.

Kodune staadion  2200m kõrgusel

Viimased 2 trenni on kulgenud kohapeal :)

Lähedus Mehhikole tähendab ka kohaliku kaupa poes.

Oli üks õhtu ;)

Paar sõna ka Los Alamosest, sest usun, et paljud polegi sellisest linnast kuulnud. Samas need, kes on hästi kursis Teise maailmasõja ajalooga ja Manhattani projektiga, teavad, mis kohaga on tegemist. Linn hakkas arenema 1942. aastal tänu Robert Oppenheimerile, kes oli tuumafüüsik ja üks tähtsamaid tegelasi esimese tuumapommi valmistamisel. Eelnevalt oli Los Alamoses ainult poistekool, kuhu viis väike kruusatee Santa Fe´st. Tänu selle linna isoleeritusele muust maailmast oli see ideaalne koht tuumaprogrammi arendamiseks. Siin välja töötatud pommid heideti Hiroshima ja Nagasaki linnadele. Praeguseni on siin USA suurim aatomilabori kompleks. Linna ümbrus on täis väiksemaid "tech area´sid" ja linna keskel on uhke peahoone. Endale suureks üllatuseks sain esimestel päevadel rääkida päris palju vene keeles. Põhjus lihtne - tuumafüüsikud ja teised selle ala spetsid kogu maailmast on koondunud siia. Tänavapildis on palju asiaate, hindusid ja sisuliselt ühtegi mustanahalist. Kui mind kellelegi uuele inimesele tutvustatakse, siis tavaliselt esimene küsimus on, et kas ma tulin laborisse tööle? Täna on muideks plaanis külastada Aatompommi Muuseumi!

 

Los Alamose labori peahoone

Tänavusest suvest on mul uue toetajana Salice. Kasutan nende prille ja kiivrit. Väga stiilsed ja mugavad. Oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et ka parima hinna ja kvaliteedi suhtega. 

Esmaspäeval asun teele Lake Tahoe poole. Pidavat väga ilus koht olema. Seniks on jäänud teha mõned põhitrennid, püsida terve ja olla positiivne!

Kuskil siin sõidan rattaga :)

Siin ka väike ülevaade sellest, millega olen tänavu võistelnud ja teen ka hooaja viimased stardid.
 
Ratas: 
Raam: Specialized Shiv Module, L
Pidurid: TPR
Käiguvahetus: Shimano Dura-Ace CS-7900
Vändad:  Shimano Dura-Ace CS-7900, 180mm, 53/39
Kasett: Shimano Dura-Ace CS-7900, 11-25
Keskjooks: FSA keraamiline.
Jooksud: Mavic Cosmic CXR 80
Rehvid:  Mavic Yksion CXR Tubular
Pedaalid: Exustar PR1000 CKTI
Sadul: Specialized Henge Expert
Sõidukingad: Specialized Trivent Expert
Kiiver: Catlike Chrono Aero WT (võistlustel), Salice (trennis)

Jooks:
Võistlustossud: kuni poolmaratonini Saucony A5, maratoniks Saucony Fastwitch 5
Trennis: Saucony Kinvara ja Triumph 10
Sokid: CEP

Ujumine ja võistlusriided:
Kombe: Mako Extreme, suurus L
Trikoo: ZeroD või Skinfit Streamliner
Ujumisprillid: Speedo Biofuse
Päikeseprillid: Salice 


Kirjutamiseni,
Kirill

Vigadeparandus Lanzarotel ja Hawaii 2014

 
Üle kolme nädala on möödas Lanzarote Ironmanist ja viis nädalat viimasest postitusest. Paistab nagu viimane aeg muljed kirja panna.
Kõige pealt tahaksin tänada oma pere, Jüri, sõpru ja tuttavaid, kes olid mulle toeks kogu ettevalmistuse ja võistluse jooksul, veetes terve päeva arvuti taga, oodates vaheaegu ja kommentaare rajalt.
Kohapeal kandsid minu eest hoolt Ain ja La Santa klubi inimesed. Ja kindlasti minu fännklubi (Viirika, Laura, Pirmin, Ayrton, Heimo), kes hoidsid lippu kõrgel nii võistlusraja kõrval kui ka "äftekal"
Peale minu oli võistlusrajal veel kaks eestlast.
Ain-Alar Juhanson oli väga heal positsioonil kuni viimase 15. kilomeetrini, kust edasi tuli rahulikuma hooga liikuda. Kokkuvõtes hea tulemus ja veel parem emotsioon.
Kolmanda eestlasena võistles Jaanus Mägi, kes tegi julge otsuse ja valis esimeseks Ironmaniks maailma ühe raskeima rajaga stardi ning läbis selle ajaga 12:01´. Kõva mees!

Meie punt Lanzarotel (vasakult: Jaanus, Laura, Ain, Kirill, Pirmin, Heimo, Ayrton, Viirika) ja kohalik kaunitar, ühtlasi naiste kolmas Saleta Castro Nogueira.

Kui tulla tagasi 2009 aasta Florida Ironmani juurde, siis meenus mulle üks intervjuu, kus ütlesin, et pärast Ironmani võitu olen nüüd suurema tähelepanu all ja kõrget tulemust korrata saab raske olema. Paistab, et sõnusin tookord ära, sest kolm ja pool aastat olen olnud isegi poodiumilt väljas. Küll mitte sellepärast, et oleksin füüsiliselt nõrk, vaid ebaõnne oli natuke liiast. Eks siis rügasin edasi ja ootasin, millal see hea päev tuleb. Lanzarote Ironmanil oli OK päev, aga mitte veel hea
Enne võistlust ikka küsiti, et "Noh Kirill, kas tuleb võit ära"? Teadsin, et sellised küsimused hakkavad tulema ja see on täiesti normaalne! Seega tegin kodutöö ära ja vastus oli olemas. Ironmanid, kus olen finishisse jõudnud, olen saanud aja alla üheksa tunni. Plaan oli sama seeriaga jätkata. Kui selline tulemus annab hea koha ning olen finishis ennast tühjaks pingutanud, olen rahul! Finishis olin küll ribadeks, aga aeg alla üheksa tunni ei tulnud. Võtan alade kaupa võistluse lahti ja jagan mõningaid soovitusi, mida tasub kõrva taha panna.
Ujumine 3,8km 51:42"

Sekund stardini. Paremalt: Philip, mina, Stephan, Bert.

Lanzarote IM stardi omapära seisneb selles, et profid stardivad koos vanuseklasside võistlejatega (tavaliselt ca. 15´ varem). Meid rivistatakse vee piirile ja ülejäänud võistlejad on 25m taga. Reaalsus on see, et startides on "agegroupe´eritel" 25m kiirendusala ja ujuma asudes on kiiremad juba proffidel jalgades, mis on mulle väga meelt mööda, sest tavaliselt leiab kellegi, kellel jalgades rippuda.
Stardikoha valisin Stephan Baylise ja Philip Gravesi vahel. Kaks Inglise mootorpaati. Plaan seisnes selles, et nad lükkavad minu ees tee puhtaks ja mina ripun taga nii kaua kui saan. Nii see ka töötas hetkeni, mil paremalt käis litter rusikaga näkku ja prillid risti peas. Kiire peatus, prillid pähe ja minek. Nägin esimese pundi viimase mehe jalgu enda ees, aga seda kolmemeetrist vahet ei suutnud kuidagi kinni võtta ja nii need jalad eest ära libisesidki, jäin üksi. Esimesel ringil palju abilisi polnud ning tulin veest välja ajaga 25:45". Teisel ringil otsustas jalgades ujunud AG gaasi anda. Kasutasin "draftimise" võimalust ning sellest hetkest hakkas tõsine kannatamine. Sellist vastupandamatut soovi teha mõni tõmme selili supeldes pole ammu olnud. Aga ujusin, pidevalt endale korrates "Kohe läheb paremaks. Kannatan veel natukene ja läheb kergemaks. Ei lase tal minna!" Ja läkski 10´ möödudes kergemaks. Veest välja. Teine ring identse ajaga ja kaotus liidritele alla 4´. Täpselt seal, kus plaanisin olla!

Siit paar soovitust:

1. Kasuta alati pehme äärega prille võistlustel. Kui saad löögi vastu prille on suur tõenäosus, et ei lõpeta sinise või katkise silmaga.
2. Ole üle rasketest hetkedest. Kui on väga kehva, mõtle positiivselt ja tõenäosus, et läheb paremaks on palju suurem.

Bert, Saleta, mina

Ratas 180km 5:06:34"

Lanzarote rada on raske! Ja mitte niivõrd profiili pärast (2800 tõusumeetrit), vaid profiili ja tuule koosmõjul. Praktiliselt kõik raskemad tõusud on vastutuulega ja laskumised kurvilised ja tugeva tuule tõttu peab tihti ülepidurdama. Päev enne võistlus käis aktiivne diskusioon tuule teemal. Ühed ütlesid, et tuleb tuulevaikus, aga surfarid hõõrusid rõõmsalt käsi, kuna nädalavahetusel oli nende andmetel oodata tugevaid puhanguid. Surfaritel oli õigus! Kõikidele suureks üllatuseks kostitas võistlejaid hommikul korralik padukas, mida pole juhtunud 13 aastat ja seda mitte ainult stardis, vaid 50. kilomeetrini oli tee märg.
Rattale sain kaheksandana. Kiirelt möödusin kahest mehest ja olingi kuuikus. Kolmekümnenda kilomeetri juures tegin ringteel väikse vea, mis maksis mulle paar minutit ja hulgaliselt närvirakke. Mõneks ajaks oli kontsentratsioon täielikult kadunud. Õnneks sai see juhtum õnneliku lahenduse ja ei hakka sellel rohkem peatuma.
Lanzarote rattarada on tuntud ka selle poolest, et siin ei teki punte. Enamus mehi sõidavad üksi. Nii juhtus ka minuga. Sisuliselt 170km oli omaette kulgemist. Endale üllatuseks liikusin lõikudel, kus oli rohkem ronimist Farisega sisuliselt samas tempos, kaotades aega tasastel teelõikudel ja laskumistel. Põhjus võis olla ka selles, et olin ainus mees TOP viiest, kes ei kasutanud ketast, ajan selle laiskuse kaela. Kuna rattal ma ei kasuta muud elektroonikat peale stopperkella on enesekontroll ja jõuvarude jagamine äärmiselt oluline. Toitumine käis kella järgi. Iga 20´ tagant geel. Jälgisin, et tunnis jooksin ligi liitri vedeliku. Lisaks kerge valgujoogi lahus, guarana jook, 2 energiabatooni ja banaan. Hetkeks Mirador del Rio´lt alla tulles tekkis deja vu tunne eelmise aastaga, kui kehval asfaldil ligi 60km/h kiirusel küljetuul esijooksu sisse lõi ja pani selle nii vibrama, et natuke veel ja oleksin parimal juhul "asfaldi haigust" mõnda aega põdenud. Kui sama asi juhtus teist korda, otsustasin liikuda vähem riskides lõpuni välja.
Ei saa mainimata jätta fännklubi liikmeid, kes olid ligi viies kohas rattarajal, ütlesid vaheaegu, ergutasid ja
muidugi käsitsi valmistatud sini-must-valged fännisärgid paistsid juba kaugelt silma.

Famara - üks parimaid surfirandu

Mõni soovitus rattarajale:

1. Tutvu enne võistlust rajaga, toitlustuspunktide asukohaga ja sellega, mida seal pakutakse.
2. Võta kaasa varurehv ja paar CO2 ballooni. Täitevahud ei pruugi töötada. Pead küll tassima mõned lisagrammid rattal, aga kindlustunne on palju suurem!
3. Tee enne võistlust toitumisplaan. Geelid ja batoonid võiksid olla endal kaasas. Ei tasu loota toitlustuspunktidele. Kasuta "Special needs" punkti.

Jooks 42,2km 2:58:58"

T2´le lähenedes mõtlesin läbi, mis järjekorras hakkan asju selga ajama. Plaan valmis, lendasin vahetusalasse sisse ja endale suureks üllatuseks liikusid jalad väga reipalt all. Sain oma T2 koti kätte ja telki. Muidugi läks kõik sassi ja nii ma kimasin telgist välja geelikott peal. Väike tagasipõige telki ja ootaski ees maraton.
Plaan oli joosta 4min/km nii kaua kui suudan. Oma unistusest joosta alla 2:50´ne tuli edasi lükata, sest Lanzarote rada pole just kõige kergem. Avatud tuultele, kuum, ühtegi varjulist kohta, lauged tõusud ja betoonilõigud, mis võivad jalad maratoni lõpuks täielikult hävitada. Nii ma siis tiksusin ja ootasin, millal Philip ja hispaanlane kustuvad. Viienda kilomeetri juures tundsin, et oleks aeg WCd otsida. Jooksin kabiinidest mööda ootuses, et järgmine on üsna pea tulemas. Tuligi, aga umbes 3km pärast. Kabiinid asusid toitlustuspunktide kõrval, kus oli tööd tegemas ligi 50 vabatahtliku ja veel hulganisti pealtvaatajaid. Kuna olin alles neljas inimene, kes sealt läbi jooksis, oli kogu tähelepanu minul ja suurte ovatsioonide saatel saadeti mind vetsu ära ning hiljem sealt väljudes tagasi teele saadeti. Kusjuures näidati seda ka lõputseremooniaks valmistatud filmis Nii palju siis naljakatest seikades, edasi oli kannatamine.
Alles 10km enne lõppu tekkis lootus võidelda kolmanda koha eest. Seni liikus Philip väga kindlalt, ega kang tal tulemata ei jäänud. Nimelt hakkas Philip kõndima toitlustuspunktides ja nii ma teda enne viimast tagasipööret kätte saingi ja kohe eest ära jooksin. Vahe oli päris turvaline ja sain finishisirgel natuke jalutada ja pealtvaatajaid tänada. Samal ajal pani Philip finishit ja sellest ka nii napp vahe lõpus.
Lõpetuseks siis kolmas koht - tühi, samas õnnelik keha ja vaim. Ja loodetavasti positiivsete emotsioonidega kaasaelajad ja toetajad. Hea päev oli. Järgmine aasta tagasi, sest tunnen, et see on võistlus, mida olen võimeline võitma!

Ja soovitused jooksurajale:

1. Enne, kui jõuad vahetusalasse, mõtle läbi, kuidas ja mida sa teed.
2. Pacing - jälgi oma tempot, pea kinni võistlusplaanist. Ära jookse liiga kiiresti alguses.
3. Toitumine - katsu erineva tootja geele mitte segada. Ära liialda kofeiiniga. Coca Cola või apelsinilõik võivad teha imet ja uue käigu anda.
4. Vaseliin ja päiksekreem!

Paari sõnaga ka hea võistluse tähtsast komponendist, järelpeost. See on Lanzarote IM´il legendaarne üritus ja tegelikult paljud mehed suudaksid teha võistluse palju kiiremini, aga ei saa, kuna tantsujalga peab hoidma pühapäevaks Ja peab tõdema, et tantsiti palju energilisemalt kui tavaklubides, kus inimestel pole Ironmani eelmisest päevast all!
Ega siin ei saanud latti madalamaks lasta ja olime ühed viimastest, kes diskolt kella kuue paiku lahkusid.

Mis nüüd edasi?

Olen tagasi tugevate treeningute juures ja töö käib tegelikult 2014a. Hawaii suunas. Tänavu kaks suurt võistlust, mis on plaani võetud, jäävad USAsse IM Wisconsin ja Arizona. Võistluste vahel on 2 kuud. Kui olen tugev, saan uude aastasse minna hea punktisaagiga. Ei välista ka seda, et olen tänavu Hawaiil, aga mitte võistlejana. Kindlasti ei jää ma eemale Eesti võistlustest. Tänan, et võtsite aega lugeda minu tegemistest!

Kirjutamiseni,
Kirill



Veel natuke pildimaterjali:

Kohalik kuulsus!

Jaanus Mägi tegi oma esimese täispika triatloni Lanzarotel 12:01´!

Kohe nähe, et botaanik.

Märg ja külm hommik, aga fanclub juba hoos.

Ain having great time

2012 lõppes sidemetes,aga hea tujuga!

Jaanuselt autogrammid saadud!