Kirill Kotsegarov: June 2013

Üle kolme nädala on möödas Lanzarote Ironmanist ja viis nädalat viimasest postitusest. Paistab nagu viimane aeg muljed kirja panna.
Kõige pealt tahaksin tänada oma pere, Jüri, sõpru ja tuttavaid, kes olid mulle toeks kogu ettevalmistuse ja võistluse jooksul, veetes terve päeva arvuti taga, oodates vaheaegu ja kommentaare rajalt.
Kohapeal kandsid minu eest hoolt Ain ja La Santa klubi inimesed. Ja kindlasti minu fännklubi (Viirika, Laura, Pirmin, Ayrton, Heimo), kes hoidsid lippu kõrgel nii võistlusraja kõrval kui ka "äftekal"
Peale minu oli võistlusrajal veel kaks eestlast.
Ain-Alar Juhanson oli väga heal positsioonil kuni viimase 15. kilomeetrini, kust edasi tuli rahulikuma hooga liikuda. Kokkuvõtes hea tulemus ja veel parem emotsioon.
Kolmanda eestlasena võistles Jaanus Mägi, kes tegi julge otsuse ja valis esimeseks Ironmaniks maailma ühe raskeima rajaga stardi ning läbis selle ajaga 12:01´. Kõva mees!

Meie punt Lanzarotel (vasakult: Jaanus, Laura, Ain, Kirill, Pirmin, Heimo, Ayrton, Viirika) ja kohalik kaunitar, ühtlasi naiste kolmas Saleta Castro Nogueira.

Kui tulla tagasi 2009 aasta Florida Ironmani juurde, siis meenus mulle üks intervjuu, kus ütlesin, et pärast Ironmani võitu olen nüüd suurema tähelepanu all ja kõrget tulemust korrata saab raske olema. Paistab, et sõnusin tookord ära, sest kolm ja pool aastat olen olnud isegi poodiumilt väljas. Küll mitte sellepärast, et oleksin füüsiliselt nõrk, vaid ebaõnne oli natuke liiast. Eks siis rügasin edasi ja ootasin, millal see hea päev tuleb. Lanzarote Ironmanil oli OK päev, aga mitte veel hea
Enne võistlust ikka küsiti, et "Noh Kirill, kas tuleb võit ära"? Teadsin, et sellised küsimused hakkavad tulema ja see on täiesti normaalne! Seega tegin kodutöö ära ja vastus oli olemas. Ironmanid, kus olen finishisse jõudnud, olen saanud aja alla üheksa tunni. Plaan oli sama seeriaga jätkata. Kui selline tulemus annab hea koha ning olen finishis ennast tühjaks pingutanud, olen rahul! Finishis olin küll ribadeks, aga aeg alla üheksa tunni ei tulnud. Võtan alade kaupa võistluse lahti ja jagan mõningaid soovitusi, mida tasub kõrva taha panna.
Ujumine 3,8km 51:42"

Sekund stardini. Paremalt: Philip, mina, Stephan, Bert.

Lanzarote IM stardi omapära seisneb selles, et profid stardivad koos vanuseklasside võistlejatega (tavaliselt ca. 15´ varem). Meid rivistatakse vee piirile ja ülejäänud võistlejad on 25m taga. Reaalsus on see, et startides on "agegroupe´eritel" 25m kiirendusala ja ujuma asudes on kiiremad juba proffidel jalgades, mis on mulle väga meelt mööda, sest tavaliselt leiab kellegi, kellel jalgades rippuda.
Stardikoha valisin Stephan Baylise ja Philip Gravesi vahel. Kaks Inglise mootorpaati. Plaan seisnes selles, et nad lükkavad minu ees tee puhtaks ja mina ripun taga nii kaua kui saan. Nii see ka töötas hetkeni, mil paremalt käis litter rusikaga näkku ja prillid risti peas. Kiire peatus, prillid pähe ja minek. Nägin esimese pundi viimase mehe jalgu enda ees, aga seda kolmemeetrist vahet ei suutnud kuidagi kinni võtta ja nii need jalad eest ära libisesidki, jäin üksi. Esimesel ringil palju abilisi polnud ning tulin veest välja ajaga 25:45". Teisel ringil otsustas jalgades ujunud AG gaasi anda. Kasutasin "draftimise" võimalust ning sellest hetkest hakkas tõsine kannatamine. Sellist vastupandamatut soovi teha mõni tõmme selili supeldes pole ammu olnud. Aga ujusin, pidevalt endale korrates "Kohe läheb paremaks. Kannatan veel natukene ja läheb kergemaks. Ei lase tal minna!" Ja läkski 10´ möödudes kergemaks. Veest välja. Teine ring identse ajaga ja kaotus liidritele alla 4´. Täpselt seal, kus plaanisin olla!

Siit paar soovitust:

1. Kasuta alati pehme äärega prille võistlustel. Kui saad löögi vastu prille on suur tõenäosus, et ei lõpeta sinise või katkise silmaga.
2. Ole üle rasketest hetkedest. Kui on väga kehva, mõtle positiivselt ja tõenäosus, et läheb paremaks on palju suurem.

Bert, Saleta, mina

Ratas 180km 5:06:34"

Lanzarote rada on raske! Ja mitte niivõrd profiili pärast (2800 tõusumeetrit), vaid profiili ja tuule koosmõjul. Praktiliselt kõik raskemad tõusud on vastutuulega ja laskumised kurvilised ja tugeva tuule tõttu peab tihti ülepidurdama. Päev enne võistlus käis aktiivne diskusioon tuule teemal. Ühed ütlesid, et tuleb tuulevaikus, aga surfarid hõõrusid rõõmsalt käsi, kuna nädalavahetusel oli nende andmetel oodata tugevaid puhanguid. Surfaritel oli õigus! Kõikidele suureks üllatuseks kostitas võistlejaid hommikul korralik padukas, mida pole juhtunud 13 aastat ja seda mitte ainult stardis, vaid 50. kilomeetrini oli tee märg.
Rattale sain kaheksandana. Kiirelt möödusin kahest mehest ja olingi kuuikus. Kolmekümnenda kilomeetri juures tegin ringteel väikse vea, mis maksis mulle paar minutit ja hulgaliselt närvirakke. Mõneks ajaks oli kontsentratsioon täielikult kadunud. Õnneks sai see juhtum õnneliku lahenduse ja ei hakka sellel rohkem peatuma.
Lanzarote rattarada on tuntud ka selle poolest, et siin ei teki punte. Enamus mehi sõidavad üksi. Nii juhtus ka minuga. Sisuliselt 170km oli omaette kulgemist. Endale üllatuseks liikusin lõikudel, kus oli rohkem ronimist Farisega sisuliselt samas tempos, kaotades aega tasastel teelõikudel ja laskumistel. Põhjus võis olla ka selles, et olin ainus mees TOP viiest, kes ei kasutanud ketast, ajan selle laiskuse kaela. Kuna rattal ma ei kasuta muud elektroonikat peale stopperkella on enesekontroll ja jõuvarude jagamine äärmiselt oluline. Toitumine käis kella järgi. Iga 20´ tagant geel. Jälgisin, et tunnis jooksin ligi liitri vedeliku. Lisaks kerge valgujoogi lahus, guarana jook, 2 energiabatooni ja banaan. Hetkeks Mirador del Rio´lt alla tulles tekkis deja vu tunne eelmise aastaga, kui kehval asfaldil ligi 60km/h kiirusel küljetuul esijooksu sisse lõi ja pani selle nii vibrama, et natuke veel ja oleksin parimal juhul "asfaldi haigust" mõnda aega põdenud. Kui sama asi juhtus teist korda, otsustasin liikuda vähem riskides lõpuni välja.
Ei saa mainimata jätta fännklubi liikmeid, kes olid ligi viies kohas rattarajal, ütlesid vaheaegu, ergutasid ja
muidugi käsitsi valmistatud sini-must-valged fännisärgid paistsid juba kaugelt silma.

Famara - üks parimaid surfirandu

Mõni soovitus rattarajale:

1. Tutvu enne võistlust rajaga, toitlustuspunktide asukohaga ja sellega, mida seal pakutakse.
2. Võta kaasa varurehv ja paar CO2 ballooni. Täitevahud ei pruugi töötada. Pead küll tassima mõned lisagrammid rattal, aga kindlustunne on palju suurem!
3. Tee enne võistlust toitumisplaan. Geelid ja batoonid võiksid olla endal kaasas. Ei tasu loota toitlustuspunktidele. Kasuta "Special needs" punkti.

Jooks 42,2km 2:58:58"

T2´le lähenedes mõtlesin läbi, mis järjekorras hakkan asju selga ajama. Plaan valmis, lendasin vahetusalasse sisse ja endale suureks üllatuseks liikusid jalad väga reipalt all. Sain oma T2 koti kätte ja telki. Muidugi läks kõik sassi ja nii ma kimasin telgist välja geelikott peal. Väike tagasipõige telki ja ootaski ees maraton.
Plaan oli joosta 4min/km nii kaua kui suudan. Oma unistusest joosta alla 2:50´ne tuli edasi lükata, sest Lanzarote rada pole just kõige kergem. Avatud tuultele, kuum, ühtegi varjulist kohta, lauged tõusud ja betoonilõigud, mis võivad jalad maratoni lõpuks täielikult hävitada. Nii ma siis tiksusin ja ootasin, millal Philip ja hispaanlane kustuvad. Viienda kilomeetri juures tundsin, et oleks aeg WCd otsida. Jooksin kabiinidest mööda ootuses, et järgmine on üsna pea tulemas. Tuligi, aga umbes 3km pärast. Kabiinid asusid toitlustuspunktide kõrval, kus oli tööd tegemas ligi 50 vabatahtliku ja veel hulganisti pealtvaatajaid. Kuna olin alles neljas inimene, kes sealt läbi jooksis, oli kogu tähelepanu minul ja suurte ovatsioonide saatel saadeti mind vetsu ära ning hiljem sealt väljudes tagasi teele saadeti. Kusjuures näidati seda ka lõputseremooniaks valmistatud filmis Nii palju siis naljakatest seikades, edasi oli kannatamine.
Alles 10km enne lõppu tekkis lootus võidelda kolmanda koha eest. Seni liikus Philip väga kindlalt, ega kang tal tulemata ei jäänud. Nimelt hakkas Philip kõndima toitlustuspunktides ja nii ma teda enne viimast tagasipööret kätte saingi ja kohe eest ära jooksin. Vahe oli päris turvaline ja sain finishisirgel natuke jalutada ja pealtvaatajaid tänada. Samal ajal pani Philip finishit ja sellest ka nii napp vahe lõpus.
Lõpetuseks siis kolmas koht - tühi, samas õnnelik keha ja vaim. Ja loodetavasti positiivsete emotsioonidega kaasaelajad ja toetajad. Hea päev oli. Järgmine aasta tagasi, sest tunnen, et see on võistlus, mida olen võimeline võitma!

Ja soovitused jooksurajale:

1. Enne, kui jõuad vahetusalasse, mõtle läbi, kuidas ja mida sa teed.
2. Pacing - jälgi oma tempot, pea kinni võistlusplaanist. Ära jookse liiga kiiresti alguses.
3. Toitumine - katsu erineva tootja geele mitte segada. Ära liialda kofeiiniga. Coca Cola või apelsinilõik võivad teha imet ja uue käigu anda.
4. Vaseliin ja päiksekreem!

Paari sõnaga ka hea võistluse tähtsast komponendist, järelpeost. See on Lanzarote IM´il legendaarne üritus ja tegelikult paljud mehed suudaksid teha võistluse palju kiiremini, aga ei saa, kuna tantsujalga peab hoidma pühapäevaks Ja peab tõdema, et tantsiti palju energilisemalt kui tavaklubides, kus inimestel pole Ironmani eelmisest päevast all!
Ega siin ei saanud latti madalamaks lasta ja olime ühed viimastest, kes diskolt kella kuue paiku lahkusid.

Mis nüüd edasi?

Olen tagasi tugevate treeningute juures ja töö käib tegelikult 2014a. Hawaii suunas. Tänavu kaks suurt võistlust, mis on plaani võetud, jäävad USAsse IM Wisconsin ja Arizona. Võistluste vahel on 2 kuud. Kui olen tugev, saan uude aastasse minna hea punktisaagiga. Ei välista ka seda, et olen tänavu Hawaiil, aga mitte võistlejana. Kindlasti ei jää ma eemale Eesti võistlustest. Tänan, et võtsite aega lugeda minu tegemistest!

Kirjutamiseni,
Kirill

Veel natuke pildimaterjali: